Acta Historica Tallinnensia, 2004, 8

 

SISUKORD – CONTENTS

 

ARTIKLID – ARTICLES

 

Marten SEPPEL

The assistance of manors to peasants in cases of subsistence crisis in seventeenth-century Livonia; 3–19

Mõisapoolne abi talurahvale subsistentsikriiside korral Liivimaal 17. sajandil. Resümee; 19

Abstract. This article aims to offer through the example of seventeenth-century Livonia an empirical look at the thesis that the lords of the manor offered their peasants insurance against the frequent sub­sistence crises. The article shows that in Gutsherrschaft Livonia the landlords’ subsistence guaranty meant, as a rule, the practice of giving advance loans and allowing of arrears to the peasants. How­ever, the peasantry took loans given by the manor, and the fact how the lord complied with their needs could explain their attitude towards the lord of the manor.

Tiina METSO

German influence on Estonian and Baltic German Corps traditions in Tartu; 20–36

Saksa mõjust eesti ja baltisaksa korporatsioonides Tartus. Resümee; 35–36

Abstract. This article looks into the German effect on the traditions of Estonian Corps in Tartu, both Baltic German and Estonian. The process of actively denouncing a tradition seen as German is discussed in case of the sword duels, the mensuur. The other example, the song tradition, shows how only the language of songs was changed, not the meaning of the lyrics. And the songs were still sung in the old fashion.

Maie PIHLAMÄGI

Tööstustööliste töö- ja puhkeaeg ja selle seadusandlik reguleerimine Eestis 1870–1940; 37–60

Hours of work and holidays in Estonian industries and the relevant legislation, 1870–1940. Summary; 59–60

Annotatsioon. Artiklis antakse ülevaade tööstustööliste tööpäeva pikkusest ja puhkeajast moodsa kapitalistliku tööstuse rajamise ja arengu ajajärgul Eestis ning käsitletakse neid tõukejõude, mis viisid tööaja lühenemisele 14–16 tunnilt 8 tunnile päevas (48 tundi nädalas) ning tasulise puhkuse sisse­sead­misele.

Raili NUGIN

Institutsioonide roll nõukogude kunstipoliitikas ning neist lahtirakendamise mõjud 1990. aastatel; 61–76

The role of institutions in Soviet art policy and effects of disinstitutionalisation in the 1990s. Summary; 76

Annotatsioon. Artiklis käsitletakse nõukogude kunstipoliitika institutsionaalset aspekti. Stalinismiajal olid institutsioonid üheks olulisemaks vahendiks kunstnike lõa otsas hoidmisel, kehtestades distsipli­naarsed rituaalid, mis põhinesid topeltalluvustel ja hägustel kontroll-liinidel. Viimased põhjustasid panoptikumiefekti, mis sisendas osalejatele tunde, et neid kontrollitakse kõikjal ja kõigi poolt. Institutsionaalse korra stabiliseerudes kandsid institutsioonid aga ontoloogilise turvatunde tekitaja rolli, pakkudes ritualiseeritud rollimudeleid. See rollide poolt tekitatud turvatunne võimaldas süs­tee­mis osaledes selle ideoloogilistele lähtekohtadele ning identiteediprobleemidele mitte mõelda. Süsteemi kokku kukkudes tekkis aga tänu selle turvatunde kadumisele kultuuritrauma, millele järg­nesid uued institutsionaalsed identiteediotsingud.

Aili AARELAID-TART and Anu KANNIKE

The end of singing nationalism as cultural trauma; 77–98

Rahvakultuuri dünaamika ja jätkusuutlikkus. Resümee; 98

Abstract. The article analyses how the Estonian Singing Nationalism as a counter-cultural system of values that served to protect national identity lost its raison d'être after the restoration of inde­pendent statehood, consequently bringing about the need for a substantial mental “inventory” and re-estimation of the Soviet past. This sudden and painful conflict where old values collide with a turbulent inflow of new ones is interpreted as a Cultural Trauma. By applying P. Sztompka’s typo­logy of reactions to cultural trauma and A. Hirschmann’s exit-voice model, the authors outline four groups each employing different strategies for coping with the traumatic loss of the Singing Nationalism. The necessity of coping with the crumbling of former identities created a novel assessment of folk cultural activities, relating it with some fresh concepts of Estonian national identity in the global era.

Aivar JÜRGENSON

Seened toidulaual; 99–119

Mushrooms in our food. Summary; 119

Annotatsioon. Käesolevas artiklis antakse ülevaade seentesse suhtumisest ning seente tarvitamisest Euroopas ja Eestis. Näidatakse, millised muutused on selles vallas aset leidnud.

Mart KIVIMÄE

Elufilosoofia ja ajalooteadus Baltimaades: Nietzsche kui Reinhard Wittrami tunnistaja; 120–196

Lebensphilosophie und Geschichtswissenschaft im Baltikum: Nietzsche als Reinhard Wittrams ‘gewährsmann’. Zusammenfassung; 195–196

Annotatsioon. Artikkel käsitleb baltisaksa ajaloolase ja ajalooteaduse teoreetiku Reinhard Wittrami (1902–1973) käsitust historismist kui oma teaduse põhimõistest ja moodsa kultuuri ühest võtmeprobleemist tema 1920.–30. aastate ajaloolis-poliitilise publitsistika ning 1950.–60. aastate teaduslike tekstide uue inter­pretatsiooni alusel. Otsustava tegurina historismi kui ajaloolise relativismi probleemi mõistmisel rõhutatakse Friedrich Nietzsche elufilosoofilise historismikriitika mõju Wittramile, mis on tekstide võrdleva analüüsi põhjal tema artiklites tuvastatav vähemalt alates 1934. aastast kuni 1967. aastani (loengutes kuni 1969). Käsitluse eesmärk on taastada Wittram, kes ühena vähestest XX sajandi tõsi­ajaloolastest osaleb märkimisväärsel tasemel kaasaegses Nietzsche-retseptsioonis, sellega ühtlasi 1980.–90. aastail taaselavnenud ja rahvusvahelistunud, praeguseni kestvasse historismidiskursusse. Sellest diskursusest kõrvale- või õigemini väljajäämine on oluliselt tingitud Wittrami rahvus­sotsia­listlikust minevikust, millele käesolevas artiklis heidetakse osaliselt mittetraditsiooniline pilk, püü­des selgitada tema vastuolulist ja iseennast kriitiliselt ümberhindavat teed varasest rahva­meta­füüsikast hilisema kultuurilis-poliitilise relativismini. Laiemas historiograafilises kontekstis tõsta­tatakse küsi­mus vajadusest analüüsida Wittrami loomingut senisest mitmeaspektsemalt, vabastada Wittram aja­loolasena sotsiaalpoliitilisest ja rahvusideoloogilisest tüpiseerimisest.

Autorijuhend; 197–198